Lemmikloomade ärevus, hirmud ja foobiad

Kuldne retriiver koos groomeriga

Sissejuhatus

Hirmu ja ängistuse mõistmiseks on oluline mitte ainult juhtides patsienti vet kliinikusse vaid ka siis kui klient vajab abi väljaspool kliinikut.

Veterinaarid ja paljud teised loomadega töötavad asutused (grooming) on üha enam märganud, et loomade hirm ja ängistus e. ärevus on ühed peamised käitumisprobleemide põhjused. Ärevushäirete tegelik esinemissagedus ei ole teada, aga see on ilmselt enim levinud käitumishäirete vorm lemmikloomade seas.

Paljude veterinaarsete probleemide põhjustajaks on just hirm, stress, ängistus. Näiteks, oksendamine, kõhulahtisus, paljud nahaprobleemid jne. Loomade käitumine olneb kolmest põhifaktorist: geneetiline eelsoodumus, varem kogetust õppimine, eriline kekkond, kus ta hetkel elab. Kõik need tingimused töötavad koos, ühtki ei saa eraldiseisvana võtta.

Kui läheneda mingile käitumisprobleemile, eriti mis on seotud ärevusega, tuleks alustada sellest, et parimate tulemuste jaoks peab patsienti küsitlema, nö „kaardistama“, kasutades küsimustikku, mille täidab ära looma omanik, on selleks tavapärane viis. Konsulteerides looma omanikku, esitades veelgi spetsiifilisemaid küsimusi on võimalik hinnata keskkonda, sotsiaalset olustikku millest lähtub looma käitumine. Seega saab määrata võimalikud põhjused, prognoosid ja ravi. Kogu looma läbi vaatamine ja informatsiooni kogumine võib võtta päris palju aega ja mõnikord otsene ravi puudub. Kuid siiski toetavate toidulisanditega, sobiva menüüga, mõningate ravimitega ja käitumise analüüsimisega on võimalik oluliselt parandada looma elukvaliteeti ja taastada side omanikega.

Aju ja käitumine

Teadmised ajust ja aju funktsioonidest ja kuidas see aitab meil mõista käitumismustreid, on kasvanud märgatavalt viimastel aastatel. Siiski on seal ikkagi veel palju õppida ja edasine uurimine on kindlasti abiks tuleviku käitumisprobleemide parandamisel.

Kesknärvisüsteem on meie põhiliseks mure piirkonnaks mida kaaluda patsientide käitumise aluseks. Aju kolm piirkonda suuraju, väikeaju ja aju tüvi. Väikeaju on peamiselt seaotud liikumise koordinatsiooniga.

Ajutüve ülesanne on säilitada elu, aga see ei ole meie peamine piirkond, mis tegeleks vajadusel ärevushäirete probleemiga. Sellepärast vaatame suuraju poole.

Suuraju on piirkond, mis esmajoones huvitab seoses käitumsprobleemidega lemmikloomadel. Ajukoor on kaasatud lahendamaks probleeme mis on seotud loogilise mõtlemise protsessiga. Ilmselt on see tähtis kui me tahame lemmikloomale midagi uut õpetada.

Vastupidiseks pooleks suurajus on emotsioonide keskus – limbiline süsteem. Väga erutunud olukordades on kaasatud aju limbiline süsteem. Omanikud tihti räägivad, et võimatu on koerale mingeid korraldusi anda kui nad on erutunud, nagu ka siis kui reaktsioon on agressiivne. Omanikud peavad sellist käitumist sõnakuulmatuseks.

Kuidas iganes – kui lemmikloomad on kõrgendatud meeleolus, limbiline süsteem on aktiveeritud. Sellisel hetkel lemmiklooma võime selgelt mõelda on pärsitud. Ajukoore tegevus on madal.

Reaktsioonide kiirus ja emotsionaalne sisu on seotud kogemustega on samuti tähtis kuidas kogemused mõjutavad edaspidist käitumist. Kõige meeldejäävamad sündmused meie elus on seotud kõrgendatud emotsioonidega momentidel. Üks väga stsessirohke sündmus võib tegelikult väga märkimisväärselt mõjutada kogu looma tuleviku käitumist. Näiteks mõned loomad stressavad pärast seda kui majja murtakse sisse ajal, mil nad olid üksi, omanikuta. Erandiks eespool nimetatud tendentsile mälu osas õppimine toimub kui kogemus on eriti traumeeriv. Selline reaktsiooni tüüp võib mõnikord blokeerida mälu mitte suurendada seda.

Ärevus, hirmud ja foobiad.

Mõlemaid termineid – ärevus ja hirm kasutatakse tihti, nad ei ole siiski äravahetamisi sarnased. Hirm on seoses spetsiifilise käitumisega nagu põgenemine ja vältimine, kuna ärevus ohtude tagajärg ja peetakse kontrollimatuks või vältimatuks (looma seisukohast).

Mõlemad – hirm ja ärevus võiva olla kohanemisvõimelised mõningatel asjaoludel kuna foobiaid ei ole hästi võimalik täiesti ära kaotada. Ärevus, hirmud ja foobiad on samamoodi neurokemikaalselt seotud, kuid neil on erinevad tekkemehhanismid. Kuigi spetsiifilised geenid ei ole siiani identifitseeritud, paljude ärevushäirete geneetiline eelsoodumus on siiski inimestel täheldatud.

Profrontaalkorteks, mandelkeha, ja limbiline süsteem ja hüpotaalamus on kõik seotud hirmu regulatsiooniga.

Seratoniin, noradrenaliin, dopamiin ja GABA on seotud hirmu ja ärevuse arenguga. Neurotransmitter seratoniin on identifitseeritud kui hirmu ja ärevuse vahendaja. Sellepärast on võimalik kasutada medikamente mis vähendavad käitumishäireid, mis tulenevad liigsest hirmust ja ärevusest.

Hirm

Hirm on psühholoogiline, käitumislik ja emotsionaalne reaktsioon, mis on potensiaalselt kahjulik stiimul.Kogemuslik hirm on ellujäämismehhanism, see on kohanemisvõimeline reaktsioon ja tavaliselt esineb konkreetsetel stiimulitel. Hirm on tihti ühendatud valuga või traumaatiliste juhtumitega.Näiteks kui lemmik kukub toolilt maha ja saab haiget, edaspidi hakkab toole vältima.

Hirmul on erinevad emotsionaalsed astmed, vastavalt sümpaatilise närvisüsteemi füsioloogilistele efektidele : võitle, põgene või tardu. Lihased tõmbuvad pingule, täituvad hapnikuga valmistudes ette võitluseks või põgenemiseks. Näiteks loom võib proovida põgeneda kohe kui saab mingi tuttava vihje ebameeldiva olukorra peadsest saabumisest (grooming…) Kui ta on nurka aetud võib loom nö tarduda või muutuda agressiivseks.

Tihti tuleb kasuks selline teadmine tõlgendamaks kliendile tema looma kehakeelt. Kui loom on vastamisi ebatavalise või ebameeldiva olukorraga, (näiteks vet või grooming), hakkab kass näugima, keelega limpsama, sabaga vehkima. Paljud omanikud on sellist käitumist näinud, kuid ei tea mida see võiks tegelikult tähendada. Nüüd tunnevad omanikud sellise käitumise ära ja teavad, et tema loom on närvis ja saavad midagi ette võta, et looma rahustada.

Psühholoogilised reaktsiooni tulemusel suureneb südamelöökide arv, suureneb hingamissagedus, higistamine,värisemine, rahutu kõndimine, võimalik urineerimine ja roojamine. Kassid muudavad keha asendit ja aktiivsust kui nad kardavad ja võivad põgeneda ja end peita. Hirmunud looma võib eeldatavalt ära tunda tema keha hoiakute järgi – keha ja pea madaldamine, kõrvad hästi pealigi, suurenenud silmad ja saba peidetud keha alla. Ku loom tajub ohtu võib tema reaktsiooni lisanduda rünnaku elemendid.

Reaktsioonid võivad muutuda (võitle või tardu) oleneb geneetilisest elsoodumusest, esimestest kogemustest ja olukorrast kus ta hetkel asub. Kuigi hirm on sünnipärane reaktsioon, võib siiski hirmu objektide suhtes toimuda muudatused, loom õpib kartma või suhtuma neutraalselt vt. https://et.wikipedia.org/wiki/Katse_v%C3%A4ikese_Albertiga

Teadlased on leidnud, et teatud hirmud inimestel (roomajad, kõrgus jne)on paljudele ühine kui muud objektid (lilled, pilved jne). Neid on samuti palju lihtsam esile kutsuda katsetega. Sellist fenomeni nimetatakse valmisolekuks. Psühholoogiline hirmu reaktsioon on seotud amügdala tegevusega mis vastutab negatiivsete emotsioonide töötlemise eest.

On täheldatud, et allasurutud amügdala tegevuse võib vallandada patogeenide aktiivsuse. Näiteks kui rotte nakatada toxoplasmosisega, hakkavad nad vähem kartma kasse, vahel isegi otsivad neid. Selline käitumine võib lõppeda kasside kõhus. Normaalne hirm aitab ellu jääda ja möödub. See on tähtis, sest me kõik kardame midagi, muidu kõnniksime kalju servale liig lähedale…

Ärevus.

Hirm on eristatud ärevusest mis tüüpiliselt toimub ilma tüüpiliste väliste tunnusteta. Ärevus võib samuti olla omandatud käitumine spetsiifilistele ohtudele mõningatel asjaoludel. Igatahes hirm avaldub tavaliselt ägedamal kujul ja möödub aja jooksul, ärevus on enamasti krooniline ja mitte-spetsiifiline kartus.

Ärevuse võib deffineerida kui tuleviku ohu või õnnetuse prognoosimine. Paljudel juhtudel ei pruugi alati ollagi mingit selget põhjust. Oht võibki olla reaalne või ettekujutatud, normaalne või mittenormaalne, oleneb kontekstist. Krooniline hirm viib sümpaatilisele erutusele ja tavaliselt kaasnevad muud tunnused nagu hüpervalvsusest, jälgimine, hüperaktiivsus, seedetrakti ärritus, suurenenud motoorne rahutus(sibab).

Ärevushäire võib toimuda peale ülitundlikkus spetsiifiliste stiimulite suhtes ja võib muudes sarnastes olukordades võimenduda varsti ei peagi õieti mingit erilist põhjust olema.

Kuigi paanika atakke ei ole kõik loomad kogenud, ärevushäireid esineb suhteliselt sageli. Paanika vallandub hoiatamata ja kuigi hirm vajab arenemiseks ärritust, tajutav oht on alati väga reaalne.

Foobiad

Foobia on irratsionaalne, tugev ja püsiv teatud olukordades, tegevustes, asjade või inimeste suhtes. Hirm või paanika reaktsioon väljas proportsioonist stiimulite ja on kohanemisvõimetu. Foobiatega loomad ei harju oma ärrititega isegi pärast väga paljude pehmete ja ohutute kontaktidega (kogemustega) ja ei vähene ajaga.

Erinevad foobiad on enamlevinud vorm ärevushäirete rektsioonid inimestel.Uuringute järgi enamlevinud foobiad loomad on seoses häälte ja kohtadega. Foobia reaktsioon võib olla psühholoogiline, käitumuslik ja emotsionaalne nagu hirmu puhulgi, ainult palju ekstremsemalt liialdatud kujul.

Ärevuse häired koertel ja kassidel sisaldab tingimused nagu mõningad agressiooni vormid, eraldatuse ärevus, müra foobia, pica ja obsessiiv-compulsiivhäirred.

Üheks aspektiks edukaks käitumise analüüsimiseks ja konsulteerimiseks on vaja ära tunda lemmikloomade ärevuse tunnuseid.

Ärevuse häired kassidel. Stress ja ärevus võivad avalduda mitmel moel. Mõned käitumised, mis võivad esineda:

1.söögiisu muutused

2.grooming

3.eraldatus

4.sotsiaalne suhtlemine

Lõpuks kass, kes on väga stressis väljendavad osaliselt või kogu jöärgmisi signaale(tunnuseid):

1.pupillide laienemine

2.pinges lihased

3.hypervalvsus

4.karvade turritus

5.keelega limpsamine

6.hingeldamine

7.kõrvade lingutamine

8.ilastamine

9.hyperaktiivsus või liikumatus

10.häälitsemine

11.pissimine, kakamine

12.susisemine

13.sülitamine

14.hammustamine

15.nuuskimine

16.enda puhastamine

Ilmselt sõltub situatsioonist kus kass hetkel asub, et anda hinnang. Näiteks kassi pupillid võivad olla suurenenud, sest on pime ja ähib, sest on palav.

Mida pikemalt ärevusega seotud tegevused pole ära tuntud ja parandatud, seda enam komplitseeritud nad on ilmselt väga keeruline neid korrigeerida.

Diagnoosimine baseerub koostada käitumise minevik ja teha mõned vastavad testid. Need võivad olla vereproovid, dermatoloogilised ja neuroloogilised uuringud jne.

Ravi sisaldab kindlasti käitumise muutmist. Vajadusel medikamente.Kõiki paanikaid, foobiaid jne ei ole võimalik parandada, täiesti kõrvaldada, kui neid on võimalik pehmendada ja omanikud peavad nendega kohanema.